Looming | Motivatsioon

marie underi looming

Eelõitseng

1904-1913

Suveõhtu maal

Pilvist kulda puudele piisutab,

hõbeudu heinamaad niisutab.

Rammus punapäine ristikhein

lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin.

Kibuvitsalt on varisend roosat lund.

Kui väsind lapsed - lilled ihkavad und.

Til-tal, til-tal, kari koju lääb,

siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.

Sonetid

1912-1917

Lapsed

Ja alasti kui nümfid pronksiläiksed

nad vara kahlavad ju rannavetes:

neil roosad merikarbid pruunes kätes

ja põsed punavad kui väiksed päiksed.

Kui kirju õitepärg, põldlilled väiksed,

siis õhtu heinakoormal aset võttes,

sääl kõrgel haljas kuhjas koju tõttes

kõik ära sasit: põlled, kurruskäiksed,

ja kõrtest läbi põimit udemlokid,

päätäie vaimustust bad koju toovad,

suud vuravad kui väiksed virgad vokid.

Siis kaua veel neil päeva imedest:

jah, merest, metsast, linnunimedest -

sest kõigest unes veel nad lugu loovad.

Sinine puri

1917-1918

Hommik

Igal hommikul uuesti sünnin ma

roosana linade valevast vahust:

kuldset liiva päike kui pilluks

vastu mu väikseid uniseid ruute:

kutsub mind sala, kui kutsutaks pruute.

Süda mul pudeneb mitmeks killuks.

Aed on täis rohelust, liku ning jahe kui kaev,

aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

T ä n a on tulnud ning E i l e suri!

Hommik - sild roosidest punut mind kannab

päeva, mis ootab kui imme viiv laev,

millel on paisul sinine puri.

Verivalla

1919-1920

Mardus

Ja jälle vaibuvad kõik vereojad,
ja kokku kasvab murtud jalg ning käsi

ja üles ehitetaks' mahakistud kojad.

Maad väetand fosforkuldne inimsäsi,

kus jälle lapsed jooksmas kasteheinas.

Saand vooland verest palju lillekesi,

mis nopib süütu käsi. Kambris Kristus seinas

on kurvem ent kui iial: vennasüda tardus.

Ah, ainult emad seismas vahel leinas.

Kuid keskööl - kas ei huika kuskil mardus?

Pärisosa

1920-1922

Laatsarused

Teevarud täis on vaeseid laatsarust,

neid veristanud elu raisakull:

neid purend sõja sajasuine susi.

Ons inimene siis see vilets hull,

kes väristuses rappub nagu peru,

see kägarasse kerind elav null!

Ja sääl see veider iseveerev käru,

mil inimpää, mis luitund käte kist

seas tramme väntab: jalutu ning näru!

Päev-päeva kestab nende õudne ist:

on paigat kehi, rauast, puust ning traadist,

on liitnud nende liha nõelapist.

On läbi veet karboolist, sublimaadist

neid heidikuid, ja liimind arsti taip -

mis sest, et veidi tondi-ilma laadist

ja mõni nagu kirstus karand laip!

On kerjav kätestik veet käiste torust,

saand sellest võikamaks see elav vaip:

kui osatelev oire surmaorust.

Hääl varjust

1923-1927

Tuisk

Küll see tund on tuska täis:

räitsakrõske, raheraske.

Lind, kes säälpool aeda käis,

peksab tiibu: "Laske, laske!"

Urisedes tuli urik.

Puud kui ebaledes kurja

kummutasid maani turja.

Rabas, vehkis, peksis kurik.

Põõsas mõnda päeva urbuv -

jälle kurbuv.

Kes tõi selle rängea ohu,

üle udu-uue rohu?

Lumelobjakad kui pesu

üle võsu.

Viha viskab aknaid vastu -

süda nagu läbilastu!

Mine, mine,

aiast astu,

tuisk, sa lumetriibuline,

maru sajatiivuline!

Rõõm ühest ilusast päevast

1923-1927

Pääle vihma

Päälevihmalist leiget lõhna

pudeneb tuppa, südame kurdu.

Kähar haljus põõsa kõhna

kumerdand: noori lehti on murdu!

Rohus kobrutab valgeid õisi

nagu piima, mis maha valat;

peenral rohelist laiutab salat;

lehte ja naate vahel päisi

kõnnivad noore jumala jalad!

Laul, veres vaevlev, kuhu nüüd sinuga? -

Süda, veel toona kui surnud lind,
mis langemas abitult põhku,

jälle, jälle armastab mind:

touseb mu lauluga, tõuseb minuga

sesse õitsengu õhku.

Õnnevarjutus

ballaade ja legende

1924-1929

Maarja leid

legend

Tuleb puhtel Neitsi Maarja, et end meres pesta,

sääl ta äkki komistab kui üle suure lesta.

Kummardab ja kohe taipab: see üks hukat väesti,

kelle ema laia ilma ahastama jäeti.

Süütu mahajäetust ei häädus talu:

kohe on ta südames just o m a emavalu.

Härdalt tõstab märjakese oma sooja põue,

hingeldades, õhetades jõuab taeva õue.

Päästab mähkmeist lapse igu, hakkab loputama,

nagu oma Jeesukest ta teda poputama.

Selga kalli kuue, siidikurrud maani,

rõugutaja rüppe istu, laia nagu saani.

Kummassegi pihku valgem teistest täht!

Nõnda palju heldust pole enne näht.

Lageda taeva all

1927-1930

Valge leht

Ta laual ahvatlev ja vastuvõtlik,

just nagu ootaks sigitavat sulge:

Oo tundepakitsused, kired, tulge,

mu rüppe lasku, sõna hell ja mõtlik!

Pea peatudes, pea kärsitu ja tõtlik,

sulg jookseb, väike loom, ja poetab ulge,

pea vaikse ohke, võitlushüüu julge

mu lehele, mis anduv, vastuvõtlik.

Kant hingeaurust, surub läikes niiskes

end vererütmis tähe külge täht,

read helisema löövad - alles soojad.

Need väiksed märgid, sõnumitetoojad -

neis äkki elu nagu verepiiskes:

Näe, luuletuseks saand see valge leht.

Kivi südamelt

1930-1935

Oma pilguga

Oma pilguga kannan taeva

siit kaldalt sinna;

kohama kogun kauguse

üle kuulatava rinna.

Äkki ei olegi vaeva.

Kuu katab ängi.

Silmas täht - all oma laugude

toon ta su juurde sängi.

Mureliku suuga

1936-1942

Lahendus

Et raputaks mu liikumeid lahti tuu

ja kirbe karastava viha

koirohujooki maitseks lurgukida!

Ta nii mu suul

kui äratundmisvilja vägev liha,

see täissaand tund,

et olematuks kustub teiste rida.

Ah, et kui lund

mind sulataks see hõõg, ja selle seest

uus ärkaks aine...

Nii mässab merigi ja samast veest

loob uue rahuliku laine.

Sädemed tuhas

1943-1954

Seisatan

Kõndind nii keerukaid radu

elus, ses imetaolises paigas,

seisatan nüüd ja vaatlen...

Vaatlen end nägijaks.

Ja mõni poolelijäänd mõte

kukub ajust südame

ning küpseb seal.