Marie Under & Betti Alver

...kas olen mina kunagi midagi muud
luuletand, kui ennast!
Elus olen õppinud
vaikima - enesekaitseks.

Marie Under

 

 

BIOGRAAFIA

 

Lapsepõlv, perekond

 

Marie oli Leena ja Friedrich (Priidu) Underi viielapselise perekonna kolmas laps, teine tütar. Esiklaps Evangeline oli sündinud kolm aastat varem, seejärel sündinud poeg Gottfried, kes suri väikelapsena. Paariaastaste vahedega sündisid veel kaks last: tütar Berta ja poeg Christfried. Lastest elas kõige kauem, 97-aasta vanuseks, Marie Under.

Kuigi Marie sündis Tallinnas, oli tema esivanemate päriskoduks mitme sajandi vältel Hiiumaa, kust Underi vanemad olid 1881. aastal, vaid paar aastat enne Marie sündi, Tallinna kolinud.

Marie Underi isa Friedrich (Priidu) Under (1843-1930) oli pärit Hiiumaa lõunaosas asuvast Pühalepa kihelkonnast Värsu külast, kus tema isa Niggolas Nirk (1818-1914), elava fantaasiaga muinasjutuvestja, pidas Jüriste talus rätsepaametit. Kuna Priidu oli üheksalapselise pere vanim poeg, oli tööd nooremate õdede-vendade hoidmisel varakult palju. Alghariduse sai ta Kasevälja külakoolis, hiljem jätkas haridust  Tallinnas nn Baueri vaeslastekoolis, kus sai ettevalmistuse koolmeistriametiks, kelleks ta ka sai, olles siis 29-aastane. Priidu Under olnud vastutulelik köster-koolmeister, kes võitis oma mõnusa ja lahke olemisega saare elanike poolehoiu. Priidu Under luges Eesti Postimeest ja Ristirahva Pühapäevalehte, kuid poliitikas olnud ta rohkem kõrvalseisja kui uute voogudega kaasamineja.
Marie Underi ema Leena Kerner (1854-1934)oli samuti pärit Hiiumaalt. Ta kaotas varakult vanemad, kes haigestusid tüüfusesse. Luuletaja ema Leena käis kaks talve Kassari koolis ning pidi nagu teisedki pere lapsed hakkama varakult tööle, esialgu talus, siis võõraid teenides Kassari mõisas ja hiljem Tallinnas. Kord viinud Leena Kerner oma õetütre koolimajja lugemiskatsetele. Seal tutvunud ta koolimeister Priidu Underiga, kes kiindunud temasse esimesest pilgust. Kui nad juba abielus olid, heitnud Priidu naise valiku üle nalja: "Näe, läksid linna teenuma ja mõtlesid, et saad endale peene-püksi-mehe. Aga ei saanud ühtigi ja pead nüüd leppima vaese koolmeistriga, kes külarahvale pükse ja palitut õmbleb."

Marie Under sündis Tallinnas, Allemanni tänava kodus (praegu Koigu tn 46), kus ta elas vaid paar esimest eluaastat. Underid elasid pisikese mansardkorrusega puumaja teisel korrusel pisitillukeses toas. Ema jutu järgi hakanud Mari varakult kõnelema ja laulma:

Meil oli kodus lapsehoidjaks Kati, kes oli, nagu ema jutustas, pika toimega ning tihti jäi tukkuma. Mina olevat siis aastase tüdrukukesena püüdnud äratada Katit lauldes alguses pikkamööda: "Kati, Kati - süüa, süüa", siis aga, kui Kati ei ärganud, kiires, teravas tempos uuesti: "Kati, Kati - süüa, süüa", kuni eesmärk oli saavutatud. KUna "laulus" oli rütm ja viis, siis ütles ema hiljem, kui minust oli saanud luuletaja, et vaata, juba tookord kippusid luulerütmi poole.

Helmi Rajamaa kirjutab Marie Underi mälestusi vahendades: "Kodune kasvatus olnud mul muidu vali. Ema olnud äärmiselt pieteetlik ja rangelt kiriku-usklik, kellele maailma rõõmud olnud vastumeelselt; isa seevastu rohkem ilmlik ja vaimult erk, võttes neid, lapsi, tihti kaasa kas Vene kiriku jumalateenistusile või mõnikord koguni rändteatri etendusile kuskil Rannavärava kandis "et lapsed ikka ka midagi näeksid ning õpiksid"."
Rangus ja kehaline karistus kuulus endastmõistetavalt tolle aja kristliku kasvatuse juurde, samuti töökasvatus. Rangele kasvatusele vaatamata olid vanemate ja laste suhted kogu elu jooksul siiski soojad ja lähedased. Underi vanemate-armastus väljendus paljudes tema 1930. aastate luuletustes, mis sündisid pärast ema ja isa surma.

 

"Vanemate piibel"

 

Usku nii kanget, usku kui kivist,
Päritud esihõimude rivist,
Voogab: ma sirgun kui puhastusveest.
Kes on käristand vaheriide?
Olen kui astunud püha hiide,
Kus ka ohverdet minu eest.
Nemad mõlemad, sõrmed kelle,

Silmad kelle veerind neid halle

Tähti- nemad on läinud siit.

Siiski ma läbi Kirja selle

Nihkusin neile lähemalle:

Raamat see siin kui uksepiit.

 

Haridustee

 

Marie Underi kodune keel oli eesti keel. Kuid peres peeti lugu ka saksa keelest ja kirjandusest. 
Marie õppis leivarotikoolis. Viie-kuue aastaselt kirjutanud ta papa palveraamatu esilehele saksakeelse kirja, mis alanud sõnadega "Liebe Mutter" (kallis ema). Kirjas seisnud midagi ka kartulitest, kuna kirja kirjutamise aegu ostetud just kartuleid.
Päris kooli pandi Marie alles 10-aastaselt, see oli Cornelia Niclaseni saksakeelne tütarlastekool. Koolis olnud esiplaanil mitte niivõrd usuõpetus, kuivõrd just saksa keele ja kirjanduse õpetamine, millele pühendati neli kuni kuus tundi nädalas. Koolis õpiti kolm tundi nädalas vene keelt ja vabatagtliku ainena prantsuse keelt, milles Marie jõudis kooli lõpuks nii kaugele, et võis vene- ja prantsusekeelseid teoseid sõnaraamatu abil lugeda.
Omamoodi gümnaasiumiks või isegi kõrgkooliks Underi elus võib pidada varajast, tihedat ja lähedast suhtlemist toonase eesti intelligentsi tippudega.
Marie Under on jutustanud, et pärast kooli omandas ta Beyersdrofi-nimelisel kursusel lasteaedniku kutse ja oli seejärel ühe, 1898. aasta suve parun Stackelbergi mõisas laste ajaveetjaks ning mänguseltsiliseks.

 

Abielu Karl Hackeriga

 

Marie Underi esimene armastus Carl Eduard Friedrich Hacker olnud ilusat, kõrget kasvu ja väga kauni "suursuguselt kahvatu" näoga, suurte pruunide silmadega, tumedate juuste ja eeskujulike maneeridega noormees. Aastal 1902 nad abiellusid.
Marie ja Karli abielu polnud niisiis algusest peale rajatud kuigi tugevale alusele, sest noored olid erineva temperamendi, intellekti ja sihiasetusega. Underi õhinal alanud kirjanduslik areng seiskus varajase abiellumise tõttu mitmeteistlümneks aastaks. Noorele abielumehele ei meeldinud naise osavõtt koosolekutest ja kirjandusõhtutest.
Noor pere asus juba järgmisel kuul pärast laulatust elama Moskvasse, kus sündisid perre kaks tütart: 1902 Dagmar ja 1905 Hedda. Ent suved veetis noor ema siiski Eestis, kus jätkusid kontaktid kirjanike ja kunstnike ringkondadega.
Noore Marie hingeline üksindus muutus Moskvas elades lausa dramaatiliseks siis, kui ta oma esimest last ootas ja sünnitas: "Ja kas ei ole see tuimuse tipp, kui mees - magab, kui ma terve öö sünnitamise valus mööda tuba käin. 19. aastane - nii õrnust ihkav, nii üksi ja mahajäetud niisugusel tähtsal momendil - surmahirmus! See oli mulle lääk, mis mul praegugi veel värina pääle ajab," meenutas Marie Under aastaid hiljem, lahutusprotsessi alguspäevil. Abikaasade arusaamad erinesid mitte ainult vaimsetes huvides, vaid ka lastekasvatuse küsimustes. Marie Under ei talunud Karli valju häält ega kalduvust lapsi kehaliselt karistada, samuti ei meeldinud talle mehe valimatu, labasevõitu kunstimaitse.

 

Abielu Artur Adsoniga

 

Artur Adson, Marie Underi teine abikaasa, pühendas oma elu armastatud naisele. Adson töötas alguses maamõõtjana Venemaal, siis Tallinna linna planeerimiskomitees ja omavalitsuses. Eesti Vabariigi ajal teenis Adson leiba ajakirjanikuna, tegutses Tallinnas Eesti Draamateatri ja Tartus Vanemuise dramaturgina, alates 1935 filmiinspektorina ja Riikliku Propagandatalituse teatriala korraldajana. Pärast põgenemist Rootsi 1944 töötas Adson arhiivitöölisena Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus. Marie ja Artur kohtusid Estonia teatri avapidustustel. Under oli 30-aastane abielus naine ja Artur Adson 24-aastane vallaline noormees. Artur Adson armus Marie Underisse ja hakkas armastuse mõjul esmakordselt luuletama.

 

Adsoni üks esimesi võrukeelseid luuletusi:

 

So rõivalõikest ma valget näije

So rinnakeist -

Ma tedä kaije; ma tedä kaije,

So rinnakeist ---

 

So puhast suukõist ma kavva vahtse...

Sa keelekeist

Nii roosat vilksit... ma tedä tahtse,

So keelekeist...

 

So hiuse kuhja nii kullast krooni

Ma imetli -

So kõnnakut, mis nii väärin trooni

Ma imetli...

 

Mo Hengekene, mo Kaunikene,

Mo Marjake!

Sul laula mina, mo Armsakene,
So orjake. ---

 

Underi suhtumine Adsonisse muutus alles pärast seda, kui viimane läkitas talle albumis "Voog" ilmunud luuletusi kirja, mis algas sõnadega "Mu armas hingeke". Need sõnad panid naise südamest heldima. Marie Under ja Artur Adson registreerisid oma abielu 11. juunil 1924. aastal. Oma abielu ajal paar reisis väga palju, eriti Euroopas.

Adson täitis ainulaadset rolli Underi luuletaja-eneseteadvuse kujunemisel: kauaaegne armuke, hiljem abikaasa, Paaž ja armastaja, imetleja ja argielu igapäevane ustav tugi. Teist nii ennastsalgavalt oma naised ande teenimisele pühendunud meest ei leidu vähemasti mitte eesti kultuuris, küllap on see harv nähtus ka maailmakirjanduses.