Marie Under & Betti Alver

 

Küll tuleb aeg, sa mühav aed,

kui kõige tuuletumal

mäenõlvakul kesk muretuid

ja rõõmsaid inimesi

seob väädiga su viinapuid

ka sünge sõjajumal

ja nopib kannikesi.

 

Betti Alver

 

 

BIOGRAAFIA

 

Lapsepõlv ja õpiaastad

 

1906. aasta 23. novembril sündis Jõgeva raudtee-teemeistri Mart Alveri ja ta naise Minna viimane, kuues laps, kellele nimeks pandi Elisabet-Vilhelmine, kuid kutsuma hakati teda loomulikult Bettiks. Tüdrukuke kasvas koos enda neli aastat vanema venna Martiniga. Pere  vanemad lapsed Gustav, Johannes ja Olga olid surnud 1903. aastal, Leopold suri 1910. aastal.

Pereisa Mart (1864-1948) pärines Mulgimaalt. Alverite suguvõsas oli peale Betti silmapaistvate kirjanduslike eeldustega ta vanalelle arstiks õppinud pojapoeg Andres (1869-1903), kes 1898. a. avaldas valdavalt gümnaasiumipõlves loodud värsid tähelepanu äratanud kogus "Võhumõõgad", milles leidub ka tõlkeid Goethe ja Heine luulest. Luule kõrval katsetas Andres Alver veel draamažanris.

Kirjaniku ema Minna (1866-1987), mõisa kärneri tütar, pärines Järvamaalt. Minna oli hoolas ja leidlik pereema, kes ühtviisi ladusalt tuli toime kõigega, mida argielu nõudis, ning kasvatas lapsi armastava taktitundega. Alverid elasid jaama kõrvale ehitatud raudteelaste majas või "kasarmus", nagu seda tavatseti kutsuda. Kodus harrastas isa koos pojaga viiulimängu ja Betti õppis mängima väikesel harmooniumil.

 

Lugema õppis Betti Alver venna kõrvalt varakult ega pruukinud seejärel enam ema muinasjutupalvetega koormata. Esimesi iseseisvalt loetud raamatuid oli vendade Grimmide muinasjutud ning seejärel populaarsed Kaval-Antsu ja Vanapagana lood. Sellele lisandus käepärast olnud tõsisematki, nagu L.Tolstoi ja E.Vilde teoseid.

1914. aastal sai Betti Alver põgusalt algõpetust kodukohas proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Betti õppima Tartusse Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumi. Kui Puškini-nimeline gümnaasium 1917. aastal evakueeriti Voroneži, jätkas Betti Alver 8. aprillist 1918 õpinguid Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi humanitaarharus, kus ta esimesi emakeeleõpetajaid oli Villem Grünthal-Ridala, hiljem Eduard Schänberg. Kuigi tütarlapse kirjandid olid silmapaistvad ning ta tegi ka luulekatseid, unistas ta esialgu pigem näitlejakutsest ja õppis klaverimängu. Gümnaasiumi lõpetas Betti 1924. aastal. 10. IX 1924 immatrikuleeriti Betti Alver Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti filosoofia üliõpilaseks.

1927. aastast peale koondus kirjaniku tähelepanu kirjanduslikule loomingule. "Olen vähe kokku puutunud üliõpilaseluga, ka teaduse peagi hüljanud," möönis luuletaja 1933. aastal "Üliõpilaslehe" ankeedile vastates. "Algul sai tööd ka tehtud, aga siis 1927.a. tuli romaan ja siis läks kõik untsu...," kommenteeris Betti Alver hiljem pühendumist kirjanduslikule tööle.

 

 

Varajane proosa

 

Betti Alveri kirjanduslikuks debüüdiks oli illustreeritud kirjandus- ja pilkeajakirjas "Sädemed" 1927. aasta jaanuaris ilmunud "Liivi Deevidiivi". 1927. aasta "Loomingu" neljandas numbris avaldati Betti Alveri etüüdlik novell "Vaene väike". Märgatava irooniavarjundiga kujutatakse selles salkkonda edvistavaid ja kurameerivaid tütarlapsi suvise päeva foonil. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas Alver Vallikraavi tänava korteris poolsalamisi romaani "Tuulearmuke", mille vastuvõtt oli enamasti heatahtlik ja autorit julgustav. Seda võib pidada Alveri debüütromaaniks.

 

Alver ja Talvik

 

1930. aastal tuli Tartu Ülikoolis filoloogiat õppiv noor luuletaja Heiti Talvik noorele proosakirjanikule Betti Alverile üle andma kutset üliõpilasseltsi „Veljesto“ õhtule, end ühtlasi viisakalt saatjaks pakkudes. Tutvus süvenes ning sai Betti Alveri elus mitmes mõttes otsustavaks. Ehkki ta ametlikult „Veljesto“ liikmeks ei astunud, kujunes noorte haritlaste (Ants Oras, Paul Viiding, August Sang jt)sõpruskond, mille hingeks oli Heiti Talvik. Tema pruunis nahkköites kladest – eesti ja väliskirjanduse luulenäidete „antoloogiast“ - said innustust paljud, eeskätt Betti Alver.

„Arbujate“ kogumiku koostaja ja ideoloog Ants Oras meenutab : “Talviku kaudu, kes nagu minagi kuulus üliõpilasselts „Veljestosse“, kohtasingi esmakordselt Alverit – kui ma väga ei eksi, kohvikus. Peene- ja puhtailmeline, tähelepanelik, kuid tavaliselt pigemini kuulav kui kõnelev Alver võis vahel hetkeks süttida, esitades teravalt sõnastet vaateid, kuid alati püüdes neid pehmendada, kui need näisid mõnd juuresolijat riivavat./---/ Tegelikult oli Betti Alver füüsiliselt ja vaimselt läbini terve, aktiivne noor naine, kes mõnikord – ainult kõige kitsamas ringis – olevat demonstreerind häid akrobaatilisi andeid. Tagasihoidlikkus, leebe löögivalmidus, suured jõureservid, otsiv, vaikselt kirglik vaim osutusid ta silmapaistvamateks omadusteks. Kade auahnus hiilgas täieliku puudumisega. /---/ Takt, mis on nii karakteerne ta luule kohta, iseloomustab teda kõigiti ka inimesena.“

On tõenäoline, et õnnelik abielu Heiti Talvikuga – kuigi selle vaim oli kõike muud kui uinutav – Alverisse mõjus rahustavalt. Nende tutvuse algus ei teinud seda vist mitte. Varasema Talviku desperaatne lõhestumus võitlus hää ja kurja, purustavate ja ülendavate elujõudude vahel, milles oli tugevaid dekadentseid sugemeid, võis olla kaasteguriks Alveri luule esialgses kujunemises. Kuid Talvik ise muutus kindlamaks. Ta „Kohtupäevas“ oli endist kibedat pihtimuslikkust, kuid ülekaalukaks osutus sirge tee leidnud idealisti jõuline agressiivsus. See muudatus Talvikus ning uus kooselu näisid ka Alverile andvat uue sisemise tasakaalu.

 

Betti Alver peale II maailmasõda

 

Aprill 1945 kirjutab Betti Alver vanematele: “Ei tea ju kuidas kõik läheb, aga loodame, loodame ikka hääd.“ Läks ikka erakordselt halvasti. Koos teiste haritlastega üliõpilaseltsist „Veljestost“ arreteeriti 1945 mais Heiti Talvik, kes 1947 vangistuses kustus. 1947. jaanuaris suri ka Betti ema, 1948. veebruaris isa. Oma hingelisest seisundist kirjutab Alver detsembris 1947 :„ Ei taha enam suurte inimeste tarkust, tahaks kasteheina põlvini. Aga aiaäärne on lund täis ja hanged vahivad aknast sisse. Mets on viimastel päevadel väga vaikne. Eile raputas tuul okstelt lumelademed maha. Nüüd on vanad kuused kõnehoogu sattunud ja mühisevad asjust, mis neile korda ei tohiks minna. Aga nad on minu head naabrid, ei tõrele kunagi, ja sellepärast mühistagu nad pealegi mis neile meeldib.“

Õnneks oli Alveril kõrval inimene, keda ta võis usaldada, toetav ja hoolitsev kaaslane Mart Lepik, kes töötas Kirjandusmuuseumis. 1951. aastal hakkas Alver lepinguga töötama samuti kirjandusmuuseumis, ta tõlkis Kreutzwaldi saksakeelset kirjavahetust. Töö oli huvitav ja andis mõningase kindlustunde.

1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki ideoloogilise vande alla pandud, kutsuti luuletaja tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. Alver nõustus, kuigi iroonilised alatooniga. Samal aastal vormistatakse ametlikult ka Betti Alveri ja Mart Lepiku abielu. Järgmisel aastal kolib Alver oma Pargi tänava keldrikorterist Tähtveres asuvasse Koidula tänava korterisse, kus oli pikemat aega elanud Anna Haava.

 

Eluõhtu ja loojang

 

„Tähetunni“ tunnustav vastuvõtt ja Liivi luulepreemia kogu nimiluuletuse eest asetasid Betti Alveri eriliselt austavale kohale. Koidula tänava kodu Tartus Tähtveres võimaldas tänu oma rahulikule õhkkonnale vaimset süvenemist ja keskendumist loomingule. Elu ei kulgenud siiski ainult raamatute keskel, üheks ühisharrastuseks oli näiteks lillede kasvatamine nii korteris kui ka aias.

1971 ilmus uus luulekogu „Eluhelbed“, mis ühendab eaka kirjaniku uusloomingut hoopis teises võtmes sündinud noorusluulega. Iseloomulik on sõnaline küllus ja mängud omamütoloogiaga. Kandvad põhitõed ja eluhoiakud on osavalt kodeeritud ja põimunud algupärastesse kujunditesse. Uued luuletused on hoogsad ja mängulised.

Elurütmi, mis kujunes välja Tähtveres ei toonud olulisi muutusi ka 1980-ndad. 1981. aastal saab Alver 75-aastaseks ja talle antakse rahvakirjaniku aunimetus. Ja ikkagi suudab luuletaja veel üllatada. Loominguliseks lõppakordiks saab luulekogu „Korallid Emajões“ 1986, millega luuletaja tähistas oma 80. sünnipäeva.

Kogu viimase luuletuse „Elul on väikene hingemaa“ eest anti Betti Alverile teistkordselt Juhan Liivi luuleauhind.Betti Alveri viimaseks suureks tööks jäi oma kogutud teoste ettevalmistamine. Oma elutöö koondamine ja komponeerimine nõudis keskendumist ja mõtteerksust, pakkus loomingulist elevust aga oli ka väga väsitav. Betti Alver suri 19. juunil 1989 Tartu Maarjamõisa haiglas ja on maetud Tartu Vana Jaani kalmistule oma teise abikaasa Mart Lepiku kõrvale.

 

„Nõnda ma olen ja nõnda mind loodi-

aimajakshämaral allikal,“

„Allikal“